« Tagasi

Vallavanem Maido Ruusmanni pöördumine õpetajate päeva puhu

Austatud õpetajad, haridustöötajad, täna on teie päev!

Kui vahel ikka räägitakse, et üks või teine amet pole enam vajalik, sest masinad teevad kogu töö ära, siis õpetaja amet ei saa kunagi olema üks neist. President Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et õpetaja on inimene, kes hoolsa aednikuna paneb iga päev tükikese oma mõistusest ja südamest noortele kaasa.

Laste jaoks on oluline, et neil oleks inimene, keda nad usaldavad ja kes neid suunab ning õpetab.

Õpetaja amet ei ole kindlasti kergete killast. Seda näitab juba ainuüksi see, et õpetajaks õppijaid ei ole piisavalt. Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk rääkis hiljutises intervjuus, et mitmel õpetajakoolituse erialal on siiski vastuvõtt paranenud. Riigi jaoks on suur mure, et õpetajaks ei taheta õppida ja et need, kes õpivad, ei lähe õpetajana tööle. Seda sügavam kummardus kõigi teie ees, kes te olete otsustanud seda ametit pidada.

Õpetajate elu ei ole kerge, sest rinda tuleb pista pidevate uuendustega. Alles mõned aastad tagasi oli olukord, kus kooliaasta alguses ei teadnud ei õpilased, õpetajad ega lapsevanemad, mis tingimustel saab gümnaasiumi lõpetada: kas piisab, kui saadakse eksamil üks või hoopis 20 punkti.

Ka praegu käivad arutelud, kas põhikooli lõpus peaksid õpilased sooritama lõpueksamid või mitte. Julgustan omalt poolt ka meie piirkonna õpetajaid kasvõi kohalikul tasandil rohkem kaasa rääkima hariduspoliitikat puudutavatel teemadel, sest teie olete need, kel on reaalne arusaam, kuidas asjad toimivad. Mitte aga ametnikel, kes Tallinnas olulisi otsuseid ellu kutsuvad.

Kuigi kooliajal ei jõua ilmselt enamus õpilasi ära oodata, mil koolipõli läbi saab, siis mida aasta edasi, seda suurema heldimusega vaatan vähemalt mina tagasi enda kooliajale. Mõneti oleks tore olla uuesti õpilane, sest koolid pingutavad üha rohkem, et pakkuda moodsaid õpilahendusi ja erinevaid ringe, millest mina koolipoisina ei osanud unistadagi.

Kui võtta lahti tänane Õpetajate Leht, siis ka see viitab täiesti teistsugusele õpikäsitlusele, sest vastu vaatavad pealkirjad: «Robot teeb matemaatikatunnid põnevaks», «Ainult paberil loodusainetega tegelemine röövib õpilastelt huvi», «Õpime uudse arvutitesti abil oma klassi paremini tundma». Minu kooliajal ei osanud keegi isegi mõelda, et matemaatikatund võiks toimuda muul moel kui vihikusse erinevaid valemeid kirjutades ja tekstülesandeid lahendades.

Ometi vaevavad mind vahel ka muremõtted. Ma ei tea, kas see on vabakasvatuse vili või lihtsalt suundumus, kuhu meie ühiskond liigub, aga minu silmis ei ole aktsepteeritav, et väike koolijüts kutsub õpetajat eesnime pidi või suisa sinatab. Paljud võivad mõelda, et olen vanamoodne, aga selline väike käitumisnüanss näitab austust ning mulle tundub, et meie ühiskonnas on üksteise austamisega veidike kehvad lood.

Samas kuidas me peaksimegi nõudma austust, kui seda pole lihtsalt õpetatud? Ja siinkohal ma ei süüdistaks üldse õpetajaid, sest see on puhtalt kodune kasvatus või selle puudumine. Ei saa eeldada, et kui laps saab seitsme-aastaseks, siis lapsevanem viskab ta üle kooliukse sisse ja ütleb teele kaasa, et kasvatage temast normaalne inimene. Nii need asjad ei käi ja loodan, et ei hakka kunagi ka käima.

Üks minu tuttav õpetaja, kes tegelikult on juba pensioniealine, aga töötab veel koolis, ütles mulle juba aastaid tagasi, et ajal, kui kohustuslikku kooliprogrammi pannakse õppeaine nimega kasvatusõpetus, tuleb tema töölt ära. Ta leidis, et kool ei saa võtta endale vastutust õpetada lastele käitumist. Kool saab juhendada ja suunata, aga mitte õpetada elementaarseid viisakusreegleid, sest need peavad kodust kaasa tulema. Näiteks, et vanemaid inimesi teietatakse, bussis pakutakse vanematele inimestele istet, naisterahvad lastakse uksest esimesena sisse jne.

Selle sama õpetaja jaoks oli käitumisteema äärmiselt oluline ja oma õpilasi ta suunas viisakusele. Nähes viimati kirjeldatud käitumise rikkumist, võttis see õpetaja poisil ja tüdrukul käest kinni ning lasi neil olukorra uuesti läbi mängida. Aga sel korral nii nagu viisakas on ehk et noormees pidi neiule ust lahti hoidma. Tema õpilased said selgeks küll, kuidas õige on.

Loomulikult on olulised teadmised, mis me koolist saame, aga teadmisi saab alati juurde omandada. Kehva kasvatusega on teised lood. Kui inimesel puudub elementaarne viisakus, siis täiskasvanueas on seda väga raske juurutada. Ja tegelikult on kurb, et õpetajad peavad õpetama, kuidas viisakalt käituda. See peaks tulema kõigil kodust kaasa.

Lõpetuseks, meil kõigil on kindlasti õpetajaid, kes on meile kustumatu mulje jätnud. Täna on hea päev mõelda tagasi, kui palju on meie õpetajad meid mõjutanud. Mina tahan tänada omaltpoolt kõiki oma õpetajaid, aga eriti sügava jälje on mulle jätnud klassijuhatajad Liia Ortus, Aivi Mehide, Reet Järvet, tööõpetuse ja kunsti õpetaja Valev Elerand ning loomulikult tänavune Valgamaa aasta õpetaja Eve Tilk, kes mind algklassides õpetas. Ma olen siiralt õnnelik, et on õpetajaid, kes oma tööd armastavad ja kogu hingega teevad. Loodan, et saate ka ise aru, kui olulise ja suure jälje te jätate oma õpilastele. Ilusat õpetajate päeva!